Villy Võrk on sõltlastele parim eeskuju. Nagu ütleb tema abikaasa Maarja: need, kes täna poris sõtkuvad, ei usugi, et ta kord nendesugune oli. Foto: Marianne Loorents
Marju Lina
17.juuni 2025, 10:30 Virumaa Teataja
Gabriel pole eluski tööl käinud, ei ole tal ka naist ega lapsi. Sest tema ainus ustav kaaslane on olnud viin. Ta alustas iga päeva alkoholiga ja lõpetas selle samal viisil. Kolmkümmend aastat.
Piki kruusaseid kõrvalteid jõuame sinna, kus võime Gabrieli kohata.
Tähelepandamatu maastik, mida mööda oleme seigelnud, haihtub. Äkitselt laiub meie ees paik, kus tahaks suvitada. Halli tooni majad seisavad üksteisest privaatsust pakkuvas kauguses, ainsad helid on linnusidin, tuules kahisevad puude lehed ning üksiku töömehe tegutsemisest kõlavad halukolksud. Oleme Ahekõnnus, Villy Võrgu üles ehitatud külakeses, kus proovivad aastaga uueks inimeseks saada sõltlased.
Võibolla olete endisest Rakvere mehest Villyst kuulnud. Võibolla ka mitte, ja siis pole sellest midagi. Nüüdseks on ta mees, kes päästab Töömajas peaaegu kadunud hingi. Kui see õnnestub.
68/20
“Esimene poolteist tundi veedame tulijaga siin,” sõnab Villy. Astume tuppa, kus on vaid lage laud ja toolid. “Siin ta räägib, mis ta siia tõi ja mis ta siit tahab. See võib jääda ka meie ainsaks vestluseks.” Villy muigab ja ütleb, et kaks meest on otse siit ka minema läinud. “Kui tahavad muutust võluväel, eks ole. Arvavad, et siin on mingi imemees, kes teeb nad kohe terveks, alkost ja narkost vabaks. Aga nii see ei käi.”
Ei käi. Päevakava seinal kinnitab, et tööl on siin kaalukas osa, kokku tuleb seda teha päevas umbes seitse tundi. Ühtejärge mitte, vahele jäävad söögiajad, aga ka koosolekud ja töövihiku täitmine. Laupäeval ja pühapäeval ei pea tööst juttugi tegema. Programm kestab aasta. Iga kuu, mille mees on vapralt vastu pidanud, on tähistamist väärt. “Hommikusöögil saab ta šokolaadimedali, teised õnnitlevad teda: pane edasi!” räägib Villy. “Mõni šokolaadi ei söö, temal on toas medalite virn.”
Töövihiku täitmine on ehtne teraapia, sest igaüks märgib üles oma tunded, mälestused ja saavutused. Nõnda on edasiminek must valgel näha ja õhutab edasi liikuma. Kui saavutuste tabelisse saab märkida, et “ma enam ei ropenda”, “ma ei vihasta enam kergesti” või “saan juba ilma unerohuta magada”, on see suur asi.
Viie tegutsemisaasta jooksul on Töömajas elanud 68 meest, neist 20 puhul on Villy täiesti kindel: neist said õiged inimesed. “Iga kolmas. Ma arvan, et see on hea saavutus,” sõnab Villy. “Olen alati arvanud, et kui peale enda suudan ära päästa veel ühe inimese, on juba väga hea.”
Nägusad majakesed, mis seitsmehektarilisel maaalal laiali on puistatud, kuulusid varem kristlikule kodule Petrula, kes kogu selle kauni kupatuse MTÜ-le Töömaja pärandas.
Paik, kus Villy oma abikätt sõltlastele toeks hoiab, on vähemalt esmapilgul kui mõnus suvituspaik. Foto: Marianne Loorents
“Meie kuningriik,” nõustub Villy. “Varem pakkusime siin sissejuhatavat programmi Lootuse Külale. Mehed tulid esmalt siia, olid kaks kuud meie juures ja läksid siis edasi Lootuse Külla,” meenutas ta. Kuid peagi mõisteti, et inimesi pole õige solgutada. Nõnda asuti tegutsema eri ettevõtetena ja see, kes Töömajja otsustab jääda, ei pea siit kuskile edasi liikuma. Võibolla üldse mitte kunagi.
Gabriel ei taha kunagi lahkuda
“Nimeta mind Gabrieliks,” pakub mees, kes puulõhkumise hoovil pooleli jätab ja juttu ajama nõustub. Gabriel saabus siia oktoobrikuu alguses ja napi nelja kuu pärast saab tal siin ette nähtud aasta täis. Sedavõrd kaua ei suuda siin reeglite järgi elada mitte iga mees. Kes suudab, on kõva tahtejõuga ning on lootust, et edasi saab ta hakkama ka omal käel. “Ei, ära ma küll minna ei taha!” pahvatab Gabriel. “Ma tahaks siia jääda. Meil on Villyga räägitud, ta lubab, ütleb, et küll leiab mulle midagi teha. Rahaga mul poleks probleemi. Mul on puuduv töövõime, saan 700 eurot pensioni …” On ilmselge, et 48-aastane mees soovib kõigest hingest Töömajja jäädagi. Miks? “Ma olen pool elu sellest unistanud. Sellisest kloostri moodi asjast. Jõudsin siia ja sain aru: oppaa, see ongi see, mida olen otsinud!”
Gabriel pole eluski tööl käinud ning peret pole tal ka. Tema ainus truu sõber on olnud viin, millega ta hommikul kohtus ja enne uinumist hüvasti jättis, et teda ärgates uuesti tervitada. Nii kulges elu kolmkümmend aastat. “Panin tina ja ei suutnud lõpetada,” kinnitab Gabriel. “Olin viinakuradi ori. Aga ma ei tahtnud ori olla. Ma tahtsin tegelikult vabadust. Vabadust! Seda, mida ma teistel inimestel nägin olemas olevat. Vaatasin kaineid inimesi ja mõtlesin: neil on vabadus. Nemad ei pea kell 10 hommikul viinapoe ette minema. Nad ei pea ringi sebima, et oma sõltuvust toita. Seda vabadust tahtsin.”
Ja siis kuulis ta Lootuse Külast. “Hullumajas üks poiss rääkis,” sõnab Gabriel. “Hullumaja oli ainuke koht, kuhu sain minna, et natuke joomisest puhata. Nad teevad su seal puhtaks, panevad rohud peale, ütlevad, et võta neid rohtusid ikka edasi, aga ma ei võtnud kunagi. Nii kui haigla uksest välja jalutasin, viinakurat juba varitses, võttis mu käekõrvale ja viis vanale rajale tagasi.”
Aga Lootuse Külas nägi mees võimalust. Ta sõitis kohale, kuid paigale siiski ei jäänud. “Liiga range programm oli. Kogu aeg pidi palvetama, lõviosa päevast,” lausub Gabriel, kes järgmisena sai teada Töömajast ja saabus siia.
“Nüüd pole enam mingit tungi viina järele,” sõnab mees. “Nagu nõiavitsaga läinud.” Nõiavits on siinne keskkond ja kained inimesed. “Me ei räägi mingeid joogijutte ja lisaks on kogu aeg tegevus, peab keskenduma, muidu lõikan endal sõrme maha. Ega mulle alguses ei meeldinud tööd teha. Pidin end sundima. Aga sundi jäi üha vähemaks ja nüüd teen tööd hea meelega.”
Gabriel kõneleb avameelselt ega pelga ühtki küsimust. Tema on kindel, et joodik peaks viimase jõu kokku võtma ja oma joomakaaslastest kaugele põgenema. “Tulgu siia. Lõpuks pole tal sedagi energiat, et sealt ära tulla,” lausub ta.
Kuulnud, et Rakveres on mure promenaadi pidevalt hõivavate joomameestega, noogutab Gabriel mõistvalt. “Pärnus oli sama lugu polikliiniku pargis. Mõni külmus karmi talve jooksul ära, kevadel olid uued näod. Ega muud olegi teha kui põlvkonnavahetust oodata. TikToki-vendi selline asi ei huvita. Vana põlvkond joob end surnuks ja siis ongi kõik. Sajast üks tuleb võibolla enne siia.”
Gabriel ei usu, et suudaks ise enam ka kuskil mujal normaalsena jätkata. “Väljas ei takista mind miski. Ma olen järeleandlik inimene. Aga siin olen keset metsa. Siin on nagu nähtamatu kuppel peal, välised kombitsad sellest läbi ei pääse. Kui Villy lubab mul siia jääda, miks ma peaksin ära minema?”
“Pole probleemi,” lausub ligi astunud ja viimast lauset kuulnud Villy. “Inimene läheb siit ära siis, kui tunneb, et on valmis üksi hakkama saama.”
Töö ja raha
Astume majakesse, kus on pinksi- ja koroonalaud, kuid tõelise ehtena korraliku varustusega jõusaal, mis on sisse seatud meeste omateenitud rahaga.
“Teeme alltöövõttu ArtLinkile, pildiraamivabrikule. Mehed teenivad raha ja paigutavad selle jõusaali või muusse vabaajasisustusse. Lisaks saavad nad 200 eurot toimetulekutoetust, millest 150 paneme söögikassasse, 50 jääb oma taskusse,” räägib Villy ja lisab, et bussitäie toidukraamiga aitab neid kaks korda kuus Selver. Meeste siinviibimise eest tasub enamasti kohalik omavalitsus. Kui mõni inimene ei soovi, et tema valikust avalikult teatakse, maksab tema eest perekond.
Jõuame töökotta, kus hõljub puidulõhn. Villy näitab pooleli pildiraame. “Siin saab ruttu selgeks, kes talub rutiini ja kes mitte,” teatab ta. “Üks ja sama liigutus. Mõned lähevad kiiresti närvi.”
Kuid töökoda on tühi, sest Gabriel lõhub puid ja rohkem mehi praegu teenusel polegi. “Veel kevadel oli kaheksa, aga siis otsustati ülestõusmispühade ajal teha napsupidu, nii et lõin maja puhtaks,” räägib Villy. “Siin pole ju trelle ja sõltlane on kaval. Võtab jalgratta, sõidab Järvakanti taarat viima ja ostab, mis tahab.”
Kohti on Töömajas kümnele mehele. Kes käega lööb ja lahkub, saab tagasi tulla vaid ühe korra.
Iga mees võib kasvõi iga päev lugeda seinalt reegleid: alkoholi ja narkootikumide, samuti füüsilise ja vaimse vägivalla suhtes valitseb siin nulltolerants. Reegleis seisab veel üks juhis: “Tööta oma oskuste järgi ja tee tööd oma iseloomuga.”
“Peale puidutöö teevad mehed majades kogu remondi. Aga käime ka sotsiaalkortereid korda tegemas, üle Raplamaa. See on üks väga teraapiline asi. Astume kaine peaga korterisse, kus eelmine elanik ära on surnud. Taara, prügi, loomade väljaheited, inimeste väljaheited … Mehed haaravad uksel peast. “Aaaaaaahhhh! Kas maski on?” Kui tina pannakse, lüüakse laud küünarnukiga puhtaks ja sellest on täitsa ükskõik. Aga nüüd vaatavad nad ringi ja mõtlevad: kuhu võib küll inimene langeda?!”
Et töö on võti rajale tagasi pöördumiseks, teab Villy väga hästi. “Läksin omal ajal linnast peitu Kariväravale, kus tegin rasket palgitööd. Sain aru, et ainult rutiinne töö võib minust inimese teha. Siis läksin Näpi saeveskisse. Sama asi, raske töö. See mind viimaks aitas, kui kõik olid mulle selja keeranud.”
Aga Villy mõtted on ka tulevikus. “Tahan siin Töömajas jõuda niikaugele, et meil on oma haljastusbrigaad, millega saame hangetel osaleda. Algusaegadel Töömaja kartnud naabrid on juba ammu sõbralikud, käime neil hekke pügamas ja muidu abiks.”
Ning veel on üks tore plaan: avada pagarikoda ja kohvik. “Nimeks saab Päti Pagar,” teatab Villy ja naerab. Nimes on tubli annus eneseirooniat, kuid ka sarnasus Päts Pagariga pole juhuslik. Heiki Hallik on Villy hea sõber ja juba andnud tulevase äri tarbeks inventari.
“Maksupetturi moorapall, mis sa arvad?” küsib Villy ja naerab. “Varga viineripirukas? Röövliribi söövad peened daamid küll, miks siis mitte, eks? Mõtle, inglise keeles võiks äri nimi olla Bandidos Baker! Bandidosed jääksid tsiklitega seisma, tuleksid pirukaid sööma!”
Villy teab, et siltidest elus nagunii lahti ei saa, pole saanud temagi. “Nii et panemegi asjakohased nimed, kuigi mõni on öelnud, et mis sa sildistad …”
Üks väga väärt asi on jäänud veel märkimata. Programmi edukalt läbinud mees, kes kodukohta tagasi pöörduda ei soovi, võib üürida toa Töömajale kuuluvas hostelis Järvakandis. Koha võib seal leida kuus inimest.”Meilt saab ta 600 eurot stipendiumit, nii et ta ei pea minema tööandjalt kohe avanssi küsima,” lausub Villy. “Aga kehtiv tööleping peab olemas olema.” See võidumees, kes aasta ausalt vastu on pidanud, saab muidugi ka väärika ärasaatmise. Kõigele lisaks saab ta ilusa halli Töömaja pusa, mida Villygi kannab. “Siis on ta väärt seda kandma,” sõnab Villy.
Hostel oli varem Järvakandi vallamaja ning sellele viitavad humoorikad sildid toaustel. Raamatupidaja. Vallavanem. Arendusnõunik. Ja nii edasi. Toad on kenad ja maitsekalt sisustatud, kogu maja eest kannab hoolt Ivan.
“Ühe silmaga Ivan on hostelis majavanem,” lausub Villy. “Enne oli joodik, kes Rapla külje all metsas elas. Pasatskid lõid joomingu käigus tal ühe silma peast välja.” Kui Ivan Töömajja jõudis, soovis ta teha metsatööd. Seda ta armastab. “Võtsime ta vastu, tegime talle venekeelse töövihiku ja siia ta jäi. Pani kõik noored mehed tööle. Nüüd hoolitseb hosteli eest ja maja läigib.”
Parem elu on võimalik
See on Töömaja moto. Ja selles on vääramatu tõde. Kuid soovini paremat elu näha peab inimene jõudma ise.
“Sul peab olema vanast elust kõrini!” põrutab Villy jalgrajal seisatudes. “Kõik näevad, et sa jood ja vajud, aga kui sa ise ei näe ja pääseda ei taha, pole midagi teha. Minul sai kõrini.”
Villy juhatab külalised kenasse kööki, mille Gabriel on läikima löönud, ja pakub kohvi. See on omal moel külakese süda, kus päeva koos alustatakse ja kus tihti ühiselt nõu peetakse.
“Taaskasutus,” sõnab Villy äkitselt. “Meie üks väärtus on taaskasutus. Me ei viska midagi ära, mida remontida annab, vaid teeme selle korda. Nii on ka inimestega. Meid visati ju piltlikult ühiskonnast välja. Villy Võrku päästab ainult haud või pikk vangistus. Temast peab lahti saama. Nii räägiti.” Villy vaikib hetke. “Mul on siin mees, kelle ka hullumaja välja viskas, väites, et nemad teda aidata ei saa.”
Järgmine ilus ruumikas maja on Villy, tema abikaasa Maarja ja nende viie lapse kodu. Seda ja Töömaja poolt eraldab kruusatee. “Meie lapsed ei käi seal- ega mehed siinpool teed,” sõnab Villy.
Ent lapsed on suureks saanud ja kodu hakkab samuti suureks jääma. Nõnda on Villy mõelnud, et ehitab endale pisema maja ning avar hoone saab hoopis sõltlastest naistele, keda praegu veel siia vastu ei võeta. “Aga tahtjaid on,” kinnitab Villy. “Helistatakse palju.”
Villy on sõltlastele parim eeskuju, sest teab, mida räägib ja teeb. Kõigest kurjast on ta puhas olnud juba kolmkümmend aastat. “Mehed tahavad mind vahel muidugi ka proovile panna. Kuule, suitsu võiks siin ju ikka teha … Või et lähme sinna simmanile!” Villy tõstab käed taeva poole ja puhkeb naerma. “Simmanile, saad aru? Mis simmanile? Simmanite eest me siia ära tulimegi!”
Kuid jaanipäeva peetakse ka siin ja see on väga suur pidu. “Sada inimest ikka,” sõnab Villy. “Meie vilistlased, nende pered, ümberkaudsed inimesed … Kõik, kellele meeldib kaine jaanipidu. Muusika, söögid, lastele batuudid … Nagu jaanipidu olema peab. Ainult kaine.”
Mida me saame teha?
Peab teadma, et sõltuvus on raske haigus. “Inimene, kes joob, seda ei tea,” lausub Villy. “Aga ta lähedased peavad teadma. Ei saa lasta inimesel niiviisi 50-aastaseks elada. Süda tuleb kõvaks teha: sa oled täismees ja me ei aita sind enam, kõik. Kõik kraanid kinni. Uks lukku. Mine, lõpeta rentslis, kui tahad.”
Villy tõdeb, et pidev abi lõhub kõiki. Vanemate pension juuakse maha ning sõltlane ise vajub üha sügavamale. “Muidugi on hea, kui ta käekõrval abi saama viiakse. Aga kui see pole tema enda otsus, ei tule ka sellest midagi.”
Purjus seltskonnad linnapildis on probleem, nõustub ta, ent lahendust ei näe sellele temagi. Bangalo kohta Rakvere varjupaiga lähedal lausub Villy, et seal näeb joodik ainult omasuguseid. “Aga seda reaalsust ta näha ei taha. Ta tahab meelelahutust. Vaatab inimesi ja ütleb: näe, mis autoga see tuli. Näe, seda ma tean, see töötab seal. Vahi, see läks sinna poodi. Lisaks muidugi alkoletid ja prügikastid ja võibolla ka võimalus varastada.”
Rakvere linnavalitsusele napsumehi kesklinnas Villy süüks ei pane. “Käisime Rakvere linnale hiljuti oma teenust tutvustamas ja seal oldi sellest väga huvitatud. Vägisi nad joodikuid aidata ei saa, aga kui keegi neist meie juurde tulla tahab, ei ole linnavalitsuse poolt mingit takistust. Ühe mehe on nad juba siia saatnud.”
Villy arutleb ka toimetulekutoetuse üle. “Kui joodik ütleb, et las ma joon, see on mu enda asi, siis see, et sa meie rahaga endale kiirabi kutsud, ei ole ainult sinu asi. Politsei tuleb meie raha eest. See toimetulekutoetus tuleb ka meie rahast. Minu arvates võiks olla süsteem: kui inimene tööl ei käi ja ainult joob ja lisaks peab temaga tegelema politsei, siis kahe politseikorra järel talle toetust enam ei maksta. Otsitakse talle koht, kus on katus pea kohal ja söök laual, ning toetust enam ei saa.”
Hiljuti külastas Töömaja Taavi Libe ja “Märgatud Eestis”. Pärast saate eetrisseminekut helises Villy telefon pea vahetpidamata. Tulla tahtjaid on väga palju. “Praegu pean väikest pausi ja 1. augustist võtan uusi inimesi vastu. Juba tahetakse kohta reserveerida, aga seda ei saa. Kes ees, see mees.”
Hüvasti jättes sõnab Villy: “Tegelikult on kõik, mida nägite, alles lapsekingades. Mul on peas järgmise kahekümne aasta projekt. Aga sellest räägime tulevikus.”
Maarja Võrk, Villy abikaasa ja kaastöötaja
Villy tugevus meeste aitamisel on ta enda kogemus. Tahtsin teda aidata ja läksin sotsiaaltööd õppima. Sain aru, et siin on vaja ka teaduspõhist lähenemist. Nüüd on mul magistrikraad, aga sellega kontorilaua tagant ma neid mehi ei aita. Ei ulatu nendeni ka kabinettides istuvad sotsiaaltöötajad.
Paljudes keskustes nii Norras, Rootsis kui ka Itaalias oleme õppinud, et aidata suudavad vaid need, kes on kõik selle läbi teinud ja eluga välja tulnud.
Kohalikud omavalitsused saavad abistada vaid suunamisega säärastesse keskustesse. Ning rahaga selle teenuse eest tasudes.
Villy kogemus on väga kasulik, aga mõnikord on see ka takistus. Ta tegi oma muutuse läbi ju nii ammu. Need, kes täna poris sõtkuvad, ei usugi, et ta kord nendesugune oli.
