Esimese etapi fookus on elu stabiliseerimisel ja tööharjumuse taastamisel pärast sõltuvusperioodi. 
Eesmärk on, et inimene:

• taastaks elurütmi ja vastutustunde,

• harjuks töö, suhtlemise ja kogukonna struktuuriga,

• õpiks vabal ajal toime tulema ilma ainete või vägivallata.
  See loob aluse iseseisvuse ja usaldusväärsuse taastamiseks.

Töömaja 1. etapp kestab keskmiselt 10–12 kuud.
See on teadlikult pikem periood, sest Töömajja jõudnud inimeste sõltuvus on tavaliselt kestnud väga kaua —
keskmiselt 27 aastat alkoholi ja 9 aastat narkootikumide tarvitamist.
Sellest taastumine ei toimu mõne kuu jooksul ega ainult sõnade kaudu – see vajab aega, järjepidevust ja kindlat rütmi.

Esimesed kuud on kohanemiseks ja sisemiseks rahunemiseks

• Esimesed 2 kuud ei toimu lähedastega suhtlust, et inimene saaks rahuneda, keskenduda taastumisele ja õppida olema iseendaga.
  See loob hingamisruumi nii talle endale kui ka tema pereliikmetele.

• 4 kuud ei kasutata isiklikku telefoni – see aitab katkestada varasemad kahjulikud suhted ja vältida vanade tuttavate mõju.
  Vajadusel saab välja helistada Töömaja telefoniga.

Need piirangud ei ole karistus, vaid turvameede ja taastumise kaitse: need aitavad inimesel samm-sammult keskenduda olulisele – kainusele, tööle ja vastutusele.

Miks kestus on 10–12 kuud?

• Harjumused, mis on kujunenud aastakümnetega, vajavad stabiilset ja rahulikku ümberõpet.

• Tööharjumus, vastutustunne ja sisemine motivatsioon kujunevad järk-järgult läbi praktiliste kogemuste, mitte lühiajaliste sekkumiste kaudu.

• Pikem periood tagab, et inimene ei taastu ainult füüsiliselt, vaid õpib ka uue elulaadi — kuidas toime tulla, kuidas vaba aega sisustada, kuidas suhelda ja töötada kainena.

Sõltuvusega tegeletakse igapäevase töö, rutiini ja kogukonna kaudu – see on tööpõhine rehabilitatsioon, mitte meditsiiniline ravi.
Inimene saab tuge:

• kogukonnalt ja pädevalt kogemusnõustajalt,

• sotsiaalnõustamist ja eneseanalüüsi harjutusi CaRe meetodil,

• osalemist taastumist toetavates aruteludes ja tegevustes 12 sammu meetodil.
  Fookus on igapäeva tegevustel, vastutusel ja kuuluvusel.

Inimene on valmis 1. etappi lõpetama, kui tema elu on stabiliseerunud ja ta suudab võtta suuremat vastutust iseenda ning kogukonna ees.

See tähendab, et ta on:

• loonud korrapärase töö- ja elurütmi ning tuleb toime kohustustega ilma pideva juhendamiseta;

• suutnud säilitada kainuse ja toime tulla riskisituatsioonidega;

• veedab vaba aega kainelt ja sisukalt, osaledes tegevustes, mis toetavad taastumist;

• muutunud usaldusväärseks ja koostöövalmiks nii töödes kui kogukonnas;

• näitab valmidust panustada ka teiste toetamisse – olgu see julgustav sõna, ühise töö eestvedamine või eeskujuks olemine;

• väljendanud soovi ja valmidust liikuda edasi järgmisse etappi, kus suureneb iseseisvus ja vastutus.

Etapi lõpus toimub ühine hindamine (inimene, Töömaja meeskond ja vajadusel ametnikuga), kus vaadatakse inimese arengut, stabiilsust ja valmisolekut iseseisvamaks eluks.

Kui inimene teenuse katkestab, teavitab Töömaja sellest kohalikku omavalitsust või suunavat ametnikku, et võrgustik oleks tema otsustest teadlik ja saaks edasist tuge planeerida.

Teenusele saab tagasi tulla üks kord, kuid alles pärast vähemalt ühte kuud – see aitab vältida teenuse muutumist “läbikäigukohaks” ja annab aega otsust uuesti läbi mõelda.

Paljud, kes on hiljem Töömajja naasnud, on seejärel näidanud parimaid tulemusi – nad tulevad tagasi teadlikuma ja tugevamana.

Ei pea.
Pärast 1. etapi lõpetamist võib inimene otsustada alustada iseseisvat elu ja tööle minna, kui ta on selleks valmis.
Siiski on teise etappi liikumine väga soovitatav, sest see aitab kinnistada õpitud harjumusi ja tagab pikas perspektiivis kindlamalt kaine elu jätkamist. 

Kui inimene soovib pärast 1. etappi minna oma teed, hakatakse iseseisvaks eluks valmistuma juba enne lõpetamist – leitakse sobiv elukoht, töökoht ja vajadusel tugivõrgustik.
Sellistel lõpetajatel on võimalus saada Töömaja stipendium, mis toetab iseseisva elu alustamist.