Maarja Võrk ülikoolis õppimisest: Mul on neid teadmisi vaja

„Mulle põhimõtteliselt ei meeldi teha asju, kui ma ei tea, mida ma teen. Mulle on hästi oluline, et kui ma suu lahti teen, siis ma tean, millest räägin, ja ma tõesti ei teadnud sotsiaalvaldkonnast mitte midagi,” selgitab Maarja Võrk, miks otsustas ülikooli astuda.

MTÜ Töömaja üks eestvedajaid, viie lapse ema Maarja Võrk otsustas pärast 26-aastast pausi taas koolipinki istuda. Ta lõpetas bakalaureuseõppe kiitusega ning astus ka magistriastmesse. Õpingud hakkasid kohe vilja kandma ning pingutused on end mitmekordselt ära tasunud.
Esmalt paistis silma Maarja lõputöö sõltuvusprobleemidega inimeste kogukonda integreerimisest. Tööd tunnustati üliõpilaste teadustööde riiklikul konkursil sotsiaalministeeriumi eripreemiaga. Siis aga pälvis tähelepanu Maarja ise ning tänavusel täiskasvanud õppijate tänuüritusel anti talle üle „Aasta õppija 2021” eripreemia.

1000-kroonine särk
„Minu elu on olnud natukene kummaline, nagu tagurpidi olen asju teinud,” ütleb Maarja oma eluteest rääkima hakates. „Kõik algas õigesti. Lõpetasin kooli, läksin edasi õppima ja lõpetasin Tartu kunstikooli. Sain sealt keskerihariduse. Kaks aastat käisin siis edasi hoopis piiblikoolis ja töötasin mõnda aega koguduses. Siis abiellusime Villyga ja hakkasid lapsed sündima,” jutustab ta. Järgnesid kümme aastat, mil Maarja oli kas rase või imetav ema, töö ega õpingute peale polnud aega mõeldagi.
Kuidagi aga tuli ära elada ja tegusad inimesed, nagu nad on, asusid nad nuputama, mis nende tegevusala võiks olla. „Ma tegin Villyle ühe linase särgi ja ta läks sellega tänavale. Kaks tuttavat astusid talle ligi ja küsisid, mis särk see on?” räägib Maarja. See oli 2005. aastal, kui nad elasid veel Rakveres.

„Ma siis rääkisin neile, et mu naine tegi, mille peale nad kohe ütlesid, et nemad tahavad ka. Ma selgitasin, et see on käsitöö, naine aias ise maalis kangale. Viskasin nalja, et te ei jõua kinni maksta. See maksab 1000 krooni,” räägib Villy lõbusalt vahele. Õhust võetud suursugune hind särgisoovijaid ei mõjutanud.
Saanud aru, et inimesed on valmis Maarja käsitsi õmmeldud linaste särkide eest vääriliselt maksma, asutasid nad ühise ettevõtmisena Linakaubamaja. Müüma hakati linaseid riideid ja lambanahku.
„Olime ühed esimesed, kes Eestis selliseid asju tegema hakkasid. Mina tegin, Villy oli müügimees,” ütleb Maarja. Sellega tegeleti kokku umbes kümme aastat.
„Meie jaoks oli oluline, et keegi on alati laste jaoks kodus olemas. Meil ei ole lapsed kunagi koju tulnud nii, et kõik on tööl ja ei ole kedagi. Selles mõttes on meil hästi läinud,” ütleb Villy.
Sel ajal, kui Maarja õmbles, oli Villy lastega, ja kui Villy oli nädalavahetustel laadal kaupa müümas, oli Maarja kodus. „Nii see toimis ja mõne aja pärast kolisime Tartusse. Seal tegime poe veel suuremaks, Lõunakeskuses oli meil päris suur kaubamaja juba,” räägib Villy.

Kogetu ja õpitu sümbioos
Järgmine suurem elumuutus tuli siis, kui Villyle pakuti võimalust võtta üle Lootuse küla tegemised Järvakandi lähistel Petrula talus. See oli seitse aastat tagasi. „Nii ma olin saanud mõned aastad jälgida, kuidas kristlik rehabilitatsioon käib. Hakkasin mõtlema, miks peab käputäis Eestimaa kristlasi kõik selle kinni maksma, kui see on ju tegelikult ka riigi ja kohaliku omavalitsuse asi. Ühel korral sõitsin siin karjääride vahel ja mõtlesin selle peale. Tulin koju, tegin arvuti lahti ja nägin – Pärnu kolledž, rehabilitatsiooni korraldus. Äkki seda ongi vaja,” räägib Maarja. See oli otsustav hetk.
„Ju siis oli paras aeg,” mõtleb Maarja praegu. Ülikooli astumine ei tulnud aga päris ilma katsumusteta. „See oli ka omamoodi ime, et ma sisse sain,” ütleb Maarja lõbusalt. Nimelt oli tal kaduma läinud oma keskkooli lõputunnistus. Seda kooligi enam ei ole. „Võtsin siis ühendust kooli õigusjärglasega, aga nemad ei teadnud minust midagi. Arhiivis minu tunnistust ei olnud!” räägib Maarja. Sellest aga Maarja end heidutada ei lasknud, küsis nõu juristist sõbrannalt ja leidiski seaduses nurga, et Vene ajal lõpetanud inimestel ei ole vaja kooli astumiseks esitada hinnetelehte. Vaja on vaid diplomi numbrit. „Mul vedas. Ma lõpetasin 1991. aasta juunis, augustis algas Eesti Vabariik,” on Maarja õnnelik. Diplomi number õnnestus tal õnneks koolist saada.
„Huvitav on kõrvalt vaadata, kuidas Jumal on Maarjat muutnud. Alguses ta ei saanud üldse aru, mis kohaga need nii-öelda pätid mõtlevad, mina aga tahaks kogu aeg kedagi aidata,” räägib Villy. Ta selgitab, et ega Maarja just rõõmustanud, kui kuulis, et teise inimese mõrvanud inimene oli nende saunas käinud näiteks. „Ma ei ole teda sundinud ega surkinud, et ta peaks ka kaasa lööma, aga ta on ise tahtnud kaasa rääkida ja nüüd on nii, et tema on varsti sel alal magister,” ütleb Villy naerdes.
Mõlemad leiavad, et nende tänane koostöö on väga hea, kui Villyl on pikaajaline kogemus sõltlastega töötamisel ja Maarjal raamatutarkus. „Õhinapõhine ja teaduspõhine,” nendib Maarja naerdes. Seejärel muutub ta pisut tõsisemaks ja lisab: „Mulle põhimõtteliselt ei meeldi teha asju, kui ma ei tea, mida ma teen. Mulle on hästi oluline, et kui ma suu lahti teen, siis ma tean, millest räägin, ja ma tõesti ei teadnud sotsiaalvaldkonnast mitte midagi.”

Jälle esimeses klassis
„Kui ma kooli läksin, kohtusin seal inimestega, kes olid juba selle valdkonna inimesed, tulid paberit saama. Mina olin seal nagu esimesse klassi astuja. Mäletan, et esimene kontrolltöö oli seal mõistete peale, mida sotsiaaltöös kasutatakse. Õpetaja nõudis, et tuleb öelda nii, nagu tema ütleb. Need, kes sel alal juba tegutsesid, teadsid, mis see mõiste tähendab, ja oskasid oma sõnadega öelda. Lõpuks oli nii, et mina sain väga hea hinde, sest mina ei osanud oma sõnadega vastata, ja need, kes juba tegelikult teadsid asjast, said keskmise hinde,” muigab ta.
„Minu pluss oli see, et mul on neid teadmisi vaja. Mul on päriselt huvi, kuidas asju korraldatakse, mida on vaja teha. Paber ei olnud mulle üldse oluline. Mul ei ole täna seda ka mitte kellelegi esitada peale iseenda,” ütleb Maarja. Talle on küll tehtud mõned tööpakkumised, kuid neist on ta keeldunud. „Ma ei taha teha midagi muud,” ütleb ta.
Bakalaureuseõppe teisel aastal tuli valida kindlam õpingute suund. Millalgi sel ajal õnnestus Maarjal käia Rootsis sealseid sotsiaalseid ettevõtmisi vaatamas. „See avaldas muljet, kuidas saab sotsiaalse ettevõtluse kaudu hoopis lähemale sellele sihtgrupile. Rootsis nad on juba 25 aastat tagasi jõudnud selleni, et sõltlaste spetsialistidega ümbritsemine on riigile liiga kulukas, sõltlaste arv kogu aeg tõuseb,” räägib ta.
Rootslased käisid siis omakorda Itaalias vaatamas, kuidas sõltlasi aidatakse, ja said sealt idee, et sõltlasi võiksid aidata teised sõltlased, kes on probleemist välja tulnud.
„Spetsialistide ring tuleb ümber panna neile, kes tõepoolest vajavad psühholoogilist abi. Kõigil ei ole seda vaja. Teine äärmus on, et spetsialiste üldse ei ole. Siin keskel ongi sotsiaalne ettevõtlus, kus üksteist aidatakse, mis ei ole nii kallis, aga on sama efektiivne,” selgitab Maarja.
Rootsist tulles jagas Maarja oma kogemusi ka Villyga, kes arvas samuti, et see on asi, millega peaks tegelema, ja nii kõik edasi arenema hakkaski. „Töömaja nimi tuli mulle ka koolist. Ühes loengus räägiti ühest vanast eestiaegsest hoolekandeseadusest, kus oli juttu töömajadest,” ütleb Maarja. „Vahel, kui ma talle helistasin Pärnust või tulin koju ja rääkisin, et selliseid asju räägiti koolis, ta ütles, et ei, see on mingi raamatuvärk,” ütleb Maarja naerdes. „See on nii hea, et on kellegagi rääkida, kes päriselt tunneb neid inimesi.”

Kuus meest uuel rajal
MTÜ-s Töömaja on Maarja roll teenuse organiseerimine, mõelda, kuidas võrgustikku moodustada ja kes sinna peaks kuuluma. Päris omaette nad Villyga ei tegutse. Võrgustikuna on nad kaasanud oma tegevusse näiteks omavalitsusi. Nii on nad käinud oma teenusest rääkimas mitmel pool Eestis.
Kooliõpingute käigus õnnestus Maarjal käivitada Petrulas pilootprojekt, kuidas Raplamaal sõltuvusprobleemidega inimesi kogukonda integreerida. „Võttis päris kaua aega, enne kui saime kõikide Raplamaa omavalitsustega intervjuud tehtud ja töötukassa kampa,” räägib Maarja. Üsna kiirelt saadi aru, et järjekorda Raplamaa abivajajatest ei teki.
„Neid inimesi on juba ainult Raplamaal sadu või isegi tuhandeid, kes vajaksid abi, aga nad ei ole veel selles etapis oma elus, kus nad tahaksid muutuda. Neid on üksikuid,” tõdeb ta. Lõpuks kogunes Petrulasse üle Eesti kakskümmend meest, kes elasid seal ühe aasta vältel.
Teenus on üles ehitatud selliselt, et sõltuvusest vabaneda sooviv mees tuleb Töömajja kuni aastaks elama. „Esiteks on ta väljaspool oma keskkonda. Siin on nulltolerants alkoholi, narkootikumide ja tubaka suhtes. Me ei luba siin mitte mingisugust vägivalda,” selgitab Maarja. Hommikul ärgatakse kell kaheksa, seejärel on töökoosolek ja mehed lähevad tööle. „Nad toovad ise metsast puud välja, kütavad oma majad, kasvatavad oma toidu suures osas ise, teevad ehitustöid,” kirjeldab Maarja. Tööd tehakse alati kahe asjaga – tööoskuste ja iseloomuga.
Koostööd tehakse ka omavalitsustega ning sealtkaudu on leitud meestele hea väljund – sotsiaalkorterite koristamine. „Sotsiaalkorterid on sageli väga täbaras olukorras. Seal elavad tihti sõltuvusprobleemidega inimesed, kellele vald on taganud eluaseme. Korter muudetakse üsna kiiresti punkriks. Varem või hiljem need inimesed surevad ära ja siis on vaja see korter korda teha ja ei ole mitte kedagi, kes seda tuleks tegema.”
Sisuliselt koristavad sõltlased, kes varem ise võib-olla nii olid elanud, teiste sarnaseid kodusid. „See on väga teraapiline nende jaoks. Ta näeb, et tema tõusis puhaste linade vahelt, kõht on täis ja pea selge. Õhtul raputab selle jampsi maha ja tuleb tagasi. Mõtleb, et appi, ma olin ju ka seal,” räägib Maarja. Lisaks on Töömaja asukatel võimalik teha pisut puutööd tänu kohalikule ettevõttele. Tööd tehakse kohapeal, aga töövahendid on toodud ettevõttest. Mehed saavad valmistada pildiraame.
Pilootprojektis osalenud kahekümnest mehest kuus on tänaseks uuele rajale suunatud, töötavad, taastuvad jätkuvalt sõltuvusest. „See tundub väike number, aga kui nende lugudesse sisse minna, siis enam ei ütle, et liiga vähe. Nad on kellegi isa, kellegi poeg,” ütleb Maarja. Statistiliselt räägitakse, et puhta eluga jätkab pärast programmi läbimist neljandik. Nemad on oma projekti puhul ühe inimesega plussis.

Järgmine samm on kogukonnamaja
Maarja on asunud magistrantuuris õppima kogukondade arendust ja sotsiaalset heaolu, et edaspidi veelgi edukamalt siduda taastuvaid sõltlasi n-ö tavaeluga. „Et inimesi sõltuvusest välja saada, ei piisa ainult sotsiaalsüsteemist ega meditsiinist, see peab olema palju laiem,” näeb Maarja. Ilma vastava toeta on sõltlastel tagasilangus väga lihtne tulema. „Kui inimene lõpetab siin ära 12 kuud, siis ta enamasti ei taha veel minna tagasi oma endisesse keskkonda. Tegelikult vajab ta veel kolm-neli-viis aastat toetavat keskkonda, aga ta peab olema kogukonna keskel, mitte metsa sees,” räägib Maarja.
Seepärast, kui neil avanes võimalus osta ära Järvakandi endine vallamaja, otsustati seda teha. Kui kõik läheb plaanipäraselt ja Maarja järgmisel kevadel magistrikraadi kätte saab, on neil kavas järjekordne praktiline väljund, mida tänu õpitule ellu kutsuda. Enne aga, kui asutakse hoogsalt Järvakanti kogukonnamaja looma, kavatseb Maarja kohalike käest uurida, millised on nende ootused ja soovid selles osas, mis majas võiks olla ja toimuda. „Ma usun sellesse, et inimesed peavad saama kaasa rääkida, mida nad tegelikult tahavad,” ütleb ta.