02.veebruar 2023, 21:00 Postimees
https://arvamus.postimees.ee/7704153/maarja-ja-villy-vork-kuidas-paasta-inimest-tema-enda-kaest
Foto: Eero Vabamägi
-
Alkoholisõltuvus laastab palju.
-
Kohalikule omavalitsusele on sõltlased koormaks.
-
Sõltlaste lõimimine kogukonda on suur ülesanne.
Inimese tagasitulekul ühiskonda on suur roll teda ümbritseval keskkonnal, ütlevad Ahelkõnnu rehabilitatsioonikeskuse, MTÜ Töömaja juhid Maarja ja Villy Võrk.
Paljud Eesti inimesed elavad korrastamata ehk distsipliinita elu, mille tulemusel nad ei saa endaga hakkama: joovad, ei tööta, ei õpi, tarvitavad narkootikume, satuvad vanglasse ning on lõpuks kõigile koormaks, eriti iseendale. Nad ei ole oma eluga rahul, kuid veel vähem on nende eluga rahul lähedased ja ühiskond. Mida tuleb ette võtta, et õnnetute elude hulka ühiskonnas vähendada?
Eestis tarvitab regulaarselt alkoholi 83 protsenti täiskasvanutest. Hinnanguliselt on kõikidest alkoholitarvitajatest üks kolmandik ehk üle 300 000 inimese liigtarvitajad, kelle seas on alkoholist sõltuvuses 60 000 inimest. Nad ei suuda ilma pitsi tõstmata elada. Osa ei taha ka, kuigi teguviisi halbu tagajärgi mõistavad nemadki.
Narkootikumide tarvitamine on Eestis tõusutrendis, eriti meeste ja noorte seas. Inimesed ei suuda iseenese jõust, esmapilgul mõnulevast olukorrast välja tulla ja lähevad üha rohkem sisse, kuni on kõrvuni ja kaelani sees: võlad, sõltuvus, vangla – rahulolematust põhjustav elukvaliteet.
Ühiskonna tavanormidest – kool, töö, sotsiaalne elu, seatud eesmärgid – hälbimine sunnib irduma kõigest, mis on kogukonna meelest normaalne. Varem või hiljem jõuavad paljud neist kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonna ukse taha, et saada materiaalset abi. Korrastamata elu viib tänavale, kuid riik ei saa ega tohi kedagi tänavale jätta.
Sõltuvusprobleem on esmapilgul sõltlase probleem, kuid väga kiiresti saab see perekonna ja lähedaste ning peagi ühiskonna probleemiks. Riik peab olema aktiivne ja hoolas, et sõltlaste negatiivne mõju ühiskonnale ei ületaks valuläve.
Sõltuvusega inimeste kogukonda tagasi integreerimine on suur väljakutse. Suurim väljakutse on sõltlase motiveerimine, et inimene ise jõuaks punkti, kus ta teadvustab oma probleemi ja tahab sõltuvusest vabaneda.
Liiga vähe on sotsialiseerivaid programme ja kui need ka on, siis koostöö vastuargumendiks võib osutuda see, et sõltuvusprobleemidega inimeste taastumine ei ole riigi ja kohaliku omavalitsuse prioriteetide hulgas ning seda tööd peetakse liiga kalliks.
Praegu on kohalikes omavalitsustes sõltuvusprobleemidega inimeste peamine abimeede toimetulekutoetus. Paraku võivad toetused viia sõltlase mugavustsooni, kus tal ei ole vaja muutuseks pingutada. Üksnes raha andmine ei pruugi aga olla edasiviiv – sest raha eest saab toimetulemise asemel ka sõltlase elu jätkata.
Sõltuvusprobleem on esmapilgul sõltlase probleem, kuid väga kiiresti saab see perekonna ja lähedaste ning peagi ühiskonna probleemiks.
Riik hoolitseb selle eest, et igal inimesel on eluase ja toimetuleku piiridesse jääv sissetulek esmavajaduste rahuldamiseks. Elukoht, mis peaks parandama sõltuvusprobleemidega inimese toimevõimekust, ei anna aga oodatud tulemust. On juhtumeid, kus sotsiaalpinnal elav alkohoolik või narkomaan kaotab oma elu üle täiesti kontrolli ja satub veelgi kallimale teenusele – vanglasse, mis maksab keskmiselt 2812 eurot kuus, rääkimata kahjudest, mida ta on jõudnud enne sinna jõudmist tekitada.
Kuna sõltuvusainete tarbimine on korrelatsioonis tööhõivega, püütakse abi osutada ka töötukassast. Sageli hinnatakse seal sõltlaste töövõime osaliseks või puuduvaks ning seega kaovad tülikad kliendid nii töötukassa kui ka sotsiaalosakonna vaateväljast.
Lahendus on aidatud distsipliin, sõltuvusvaba elu, mis on ühiskonnale ja inimesele endale vastuvõetav, mida ta saab nautida, tunda ennast väärtusliku ja tähtsana.
Ümbritseval keskkonnal, teiste inimeste suhtumisel ja inimese enesehinnangul on taastumisele väga suur mõju. Eeskujuks võib võtta praegu nii populaarse taaskasutuse – me ei viska ühiskonnast neid inimesi minema, vaid anname neile uue võimaluse, parandame, kohandame, väärtustame. Selle asemel, et kuulutada sisserände vajalikkust, võiks alustada oma inimeste «remondist».
Nagu vanast mööblitükist on võimalik tuunida imeline disaintoode, saab ka inimesest, kes võib-olla teiste jaoks on juba ammu maha kantud, täisväärtuslik kodanik. Tuleb luua selline elu- ja töökeskkond, kus sõltlane leiab endas jõu kaine tavaelu juurde naasmiseks ja sellest rõõmu tundmiseks.
Kõige parem koht selleks on paik, kus inimene saab elu üle järele mõelda, tööd teha, end vaimselt ja sotsiaalselt harida. Ajaga tugevneb enesehinnang, harjutakse suhtlema ja parimal juhul kujuneb uus identiteet.
Kõrvuni ja kaelani lootusetus olukorras inimest peavad ümbritsema need, kes usuvad muutuse võimalikkusesse, nende võimetesse, potentsiaali, ning üksteist toetatakse isegi siis, kui tekivad tagasilöögid, mis on sõltuvuse puhul tavalised. Tuleb äratada inimeses ellu elutahe, soov midagi saavutada, kuhugi jõuda. Kui tahe on sündinud, algab uus elu.
